Oktoobrikuus tunnustatakse üle vabariigi õpetajaid, kuid meie noortega tegeleb ka palju teisi. Näiteks noorsootöötajad, kelle töö võib jääda tänamatult varju. Õnneks oli lugu teisiti Karolina Lõhmusega.
Sa oled noorsootöötaja olnud poolteist aastat. Kas sa soovisid seda alati elukutsena teha?
Ei, ei soovinud.
Mis oli sinu esimene valik?
Ma ei tea, mul ei olnud mingit kindlat elukutset, mida teha tahtsin. Noorsootöö pigem leidis mind.
Kuidas see täpsemalt sind leidis? Kas peale keskkooli lõppu läksid kohe midagi õppima?
Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, oli mul liiga palju variante mida edasi õppima minna, kusjuures noorsootöö polnud üks neist. Sellest tuli otsus võtta vaba aasta. Läksin Rumeeniasse vabatahtlikuks, kus tegelesin noorsootööga – õpetasin kohalikele inglise keelt, käisime koolides erinevaid üritusi ja töötube tegemas ning sellest tekkis vaikselt huvi noorsootöö vastu. Rumeeniast tagasi tulles läksin noorsootööd ka Tallinna Ülikooli õppima.
Said Viimsi vallalt tunnustust rahvusvahelise noorsootöö edendamise eest, milles see edendamine seisnes?
Kui ma Viimsi Noortekeskusesse tööle läksin, siis andsin ülemusele kohe mõista, et tulevikus sooviksin ma noortevahetusi või koolitusi kirjutada. Et seda lihtsamalt ja kvaliteetsemalt teha, on vaja noortekeskusel akrediteeringut ehk kvaliteedimärgist. See asutusel aga puudus. Niiet eelmisel aastal taotlesin asutusele akrediteeringut ja suure tõenäosusega ma selle eest tunnustuse, mille üle olin meeldivalt üllatunud, ka sain.
Mida akrediteering täpsemalt tähendab ja mida see noortekeskusele annab?
See tähendab seda, et kui me tahame tulevikus projekte kirjutada siis meie saame rahastust taotelda kohe mitmeks aastaks. Peame korraga 3. aastaks raha taotlema ja siis saame projekte ellu viia. See annab väga palju juurde ning see tähendab seda, et me saame keskenduda pigem projekti kvaliteedile, sest me ei pea keskenduma mitte projekti kirjutamisele, vaid projekti korraldamisele.
Kuidas sattusid just Püünsi Noortekeskusesse tööle? Ise elad sa ju Tallinnas.
Ülikooli lõpu poole võtsin ma pooleks aastaks akadeemilise puhkuse ning läksin uuesti Rumeeniasse. Kui ma sealt tagasi tulin, siis oli mul ülikooli lõpetamiseks vaja teha veel üks praktika. Kuidagimoodi sattusin Viimsi Noortekeskusesse, oma vana kursusekaaslase Ave-Liisi juurde. Peale praktikat pakkus ta, et võiksin kandideerida neile tööle ja nii see läkski. Täpsemalt sattusin Püünsi Noortekeskusesse, kuna oli loogiline jätk, et töötan temaga koos.
Mis on sinu missioon või eesmärk, mis sa oma töö ja noortega tahaksid saavutada?
Ma ei teagi, ma tahan, et noored oleksid iseseisvad. See on keeruline küsimus, mis ma tahan saavutada. Ma tahan pakkuda neile enda arendamiseks nii palju võimalusi kui võimalik. Mõtlen alati uusi asju mida nendega teha või neile näidata, et see neid kuidagimoodi rikastaks.
Kust tulevad ideed mida noortega teha?
Igapäevaelust: Instagram, TikTok, Pinterest, Facebook, sõbrad. Väga tihti kasutan oma tuttavaid ära. Kui keegi millegi lahedaga tegeleb, siis kutsun noortekasse rääkima, et noored saaksid uurida selle kohta.
Kui sa kutsud kellegi noortekeskusesse esinema, siis kas see peab olema läbi tutvuste ja tasuta või on teil ka rahastus selleks olemas?
Meil on olemas rahastus, mida me saame Viimsi vallalt, et teha noortekeskustes tegevusi. Juhtub ka, et ei saa kutsuda, sest on liiga kallis, kuid kui sa kuskilt kokku hoiad, siis on alati võimalik mingite ürituste raames kokkuleppeid teha.
Mis vanuses noored sul keskuses käivad?
Püünsi Noortekeskuses käivad noored vanuses 7 kuni 15, sest see on ühendatud Püünsi kooliga, mis on põhikool. Aga igapäevaselt võin ma töötada noortega, kes on kuni 26-aastased, aga seda siis natukene harvem.
Kas on raskem töötada noortega vallas, kust sa ise pärit ei ole?
Ma arvan, et see on mõnes mõttes just parem. Kuna jääb alles minu privaatne elu, sest et Tallinna peal ma neid noori nii tihti ei näe, kui Viimsis elades näeksin.
Mis on sinu arvates tõrvatilk meepotis noorsootöö puhul?
Palk. Ma arvan, et kui sa tahad tegeleda noorsootööga siis väga keeruline on see sellisel juhul, kui see on su ainuke töö. Sest kui sa tahad rohkem raha, siis pead sa kõrvalt veel midagi tegema. Kuid sa ei saa ju oma põhitööle nii väga keskenduda, kui sa kõrvalt muid asju teed. Ehk siis, et teha hingega midagi, siis see võtab aega. Aga kui sul ei ole seda aega, siis tihtipeale on asjad kiirustatud. Mina elan ära, aga kui ma elaksin üksinda või kui ma elaksin kuskil mujal, siis peaksin tegema lisatööd, sest palk pole nii kõrge.
Ütlesid, et sa ei planeerinud saada noorsootöötajaks. Kuid kas sa arvad, et see on siiski midagi millega sa tegeled elu lõpuni?
Ma arvan, et kindlasti jään ma noortevaldkonda. Aga kus ma selles valdkonnas liigun, seda ma ei tea. Ma usun, et lähitulevikus kindlasti jään noorsootöötajaks, aga kas ka pikemas perspektiivis, seda näitab ainult aeg.
Kui noorsootöö ei oleks sind leidnud, siis millega sa praegu tegeleksid?
Ma oleksin maailmarändur ja võibolla teeksin YouTube’i videosid. Mingil eluperioodil lähen ma kindlasti reisima, aga selle Youtube’i karjääri kohalt ma nii kindel pole.
Artikli autor: Tallinna 32. Keskkooli 11.d klassi õpilane Isabel Kevade
